See, mida sa kohe lugema hakkad, ei ole ainult analüüs või nõuanne – see on olnud ka minu enda teekond. Kirjutan seda hetkel, mil lõpeb järjekordne võistlushooaeg fitnessisportlastel. Iga hooaja lõpp paneb mind taas mõtlema sellele, kui palju on sportlase identiteedis kihte, vastuolusid ja küsimusi. Ja kuidas selle kõigega emotsionaalselt ja ka füüsiliselt toime tulla. See tekst on sündinud nii isiklikest kogemustest, õpingutest kui ka töödest klientidega.

Suvi on kohe ukse ees.

Kas oled üks neist, kes peeglisse vaadates tunneb taas… et ei jõudnud sinna, kuhu lootsid?
Et järjekordne imedieet või uus programm lihtsalt ei toiminud?
Ära muretse – asi ei ole tahtejõus.
Asi on palju sügavam.
Tugeva tahtejõuga dieedid võivad tuua edu… vähemalt korraks.
Aga miks see ei jää püsima?
Või miks me murdume juba enne lõppu – stressi, ärevuse või väsimuse all?

Kas tõesti on lihtsam valida uus suund, kui seada madalamad eesmärgid?

Selle taipamise olen saanud nii spordipsühholoogilt – tema kogemusest saavutussportlastega töötades –, kui ka omaenda kogemusest.

Kas puhkamiseks on vaja põhjust? Kas puhkamiseks on vaja haigust?

Motivatsioon – see nähtamatu jõud, mis paneb meid tegutsema või kisub teki üle pea.

Oleme kõik kuulnud, et sisemine motivatsioon – see, mis tuleb seestpoolt, see, mis on juhitud huvist ja naudingust – on tugevam ja kestvam kui väline motivatsioon, mis baseerub hirmul, tõestamisel või soovil millestki pääseda.