Eks põhjus võib olla selles, et oleme sellega maast madalast juba harjunud ja kui enam ei ole kedagi, kes meile piire seaks, siis teeme seda ise.
Mida karmimalt end piirame erinevate reeglitega, keeldudega, käskudega, seda vähem jätame endale hingamisruumi. Seda turvalisem meil on. Sinna juurde seame veel kõrgeid eesmärke, suuri loosungeid ja oleme uhked. Me nagu paneks end mingile kitsale rajale ja muudkui astume klapid peas aina edasi ja edasi. Tunneli lõpus ju on valgus. Kas sellel ise loodud tunnelil on lõpus valgus? Kas sellel ongi lõppu?
Oletame, et on ja me jõuame sinna lõppu. Mis siis juhtub? Mis juhtub edasi, kui me saavutame oma enda piirisest loodud teel eesmärgi? Kogeme seda valgust ja tunneme vabadust. Tunnel sai ju läbi. Astume vabadusse. Mis tunne on kui ei ole enam ühtegi piirangut, ühtegi reeglit? Kas me teame, kes me oleme ja mida tahame? Mina küll ei teadnud, sest ma kõndisin iseenda loodud piirangute tunnelis, mille lõpus oli valgus ja vabadus. Piirid kadusid ja ma lagunesin koost. Ma ei teadnud enam kuhu minna, mida teha, kes ma olen, mida ma tahan. Tekkis tugev soov leida uus tunnel, seada uued piirid ja hakata minema. Ja nii mitu korda järjest kuni ühel hetkel taipasin, et see on lõputu ring.
....... väljavõte minu mälestuste ajusopist.