See kõlab nüüd küll väga julmalt, aga isaga seoses oli minus palju vihkamist ja viha. Ma vihkasin isa, ma vihkasin ennast, kui ma muutusin ise tema sarnaseks. Miks ja milliseks. Selliseks, kes ei suuda oma emotsioone kontrolli all hoida, selliseks, kes plahvatab kergelt ja isegi ei saa aru, mille peale. Lihtsalt kõik ajab närvi, mis ei ole nii nagu peab. Muudkui teed ja teed, aga keegi ei kiida või kui kiidetakse, siis ei ole see piisav. Kujutage ette, isegi kiitus ei ole piisav. Ja muudkui teed ja teed edasi. Rühid ja saavutad edasi. Lõpuks ma nimetasin seda juba haiglaseks saavutusvajaduseks ja mõistsin, et kunagi pole piisav. Kui seda tunnustust ei ole saanud kõige lähedasemalt, siis mitte ükski väline tunnustus ei kompenseeri seda.

Kui lasin endal lõpuks kokku kukkuda ja loobuda ja kõrvalt vaadata oma enda elu, siis tuli viha asemel välja hoopis kurbus. Väga suur kurbus.

Ma ei taha mitte midagi muud, kui Isa, Kallis isa, kui sa mind vaid märkaks, kallistaks ja oleks minu üle uhke.

Kallid mehed, kes on isad, lihtsalt kallistage oma tütreid ja poegi. Lihtsalt olge nende jaoks olemas ja öelge ka välja, kui tublid nad on.
Ja need kallikesed, kes soovivad ema või isa armastust, tunnustust, aga seda ei tule või ei saagi enam tulla, siis ma näitan Teile, kus see on. See on olemas, uskuge mind ja meil on vaja oma vanemate tuge.....isegi kui see on vaid hinge tasandil. Kõige hullem on vanem enda elust välja lõigata, mitte tunnistada, sest sellega me ju eitame ühte poolt iseendast.

Pildi autor: Kristi Malm