Mis juhtub, kui me ei piira oma toitumist?
Kas me siis teame, et oleme astunud piirist üle ja las lappabki? Küll homme alustan uuesti.
Miks on soov end vahest lihtsalt täis toppida?
Miks ei ole kunagi küllalt?
Miks on nii, et mida rohkem me keelame, seda suurem on isu?

Treenerina töötades ja ise võistleja olles sain aru, et ei piisa toitumiskavast. Ei piisa soovitustest, keeldudest ja karistustest. Ülesöömise ja toidusõltuvuse põhjused on kuskil palju sügavamal. Kas me oleme valmis sinna vaatama? Võistlusdieet on väga range ja väga ranged piirid annavad teatud kindlustunde. Eesmärk on nii paigas ja selge, et lihtne on nendes piirides püsida. Aga kui see eesmärk ei ole nii kindlalt paigas, siis inimajul on uskumatu võime end saboteerida ja nii ongi iga päev homme. Uued stardid, uued lubadused, uus ring oravrattas. Ja kui oleme alguses tagasi, siis pettume endas, teistes ja saame lisaks veel tubli annuse masendust ja enesehaletsust. Kas tuleb tuttav ette?

Kas ülesöömine on sõltuvus?
Mida me tegelikult kompenseerime?
Mis on see meie sees, mida me toiduga täita üritame?
Mis on meisse tekitanud selle tühjuse?
Armastuse puudus? Läheduse puudus?
Aga mis siis, kui seal on midagi, mida me hoopis kinni üritame toppida?
Mis on see, mida ei tohi päevavalgele tuua?
Mida või keda me tegelikult toidame?
Kelle jaoks ei ole kunagi piisavalt?

Need ja paljud teised mõtted on minu peas ja on ka Sinu peas...