Teraapiates enamlevinud dünaamikad emotsionaalse söömise ja kehakaaluprobleemide juures, mis on ilmnenud:

- Kõik või mitte midagi suhtumine - ühest äärmusest teise käitumine. Kas olen täielikult toitumiskavas või lappab kõik.
- Perfektsionism – Sarnane eelmisega. Latt on nii kõrgele seatud, et seda on pea võimatu ületada.
- Hinnangulisus, ebapiisavustunne – oleme enda suhtes väga kriitilised ja kunagi ei ole piisavalt head.
- Tugev kontrollivajadus – kontrollin oma elus kõike, nii pere, lapsi, tööd, toitumist.... ja kui midagi väljub kontrolli alt, siis ei tule sellega toime.
- Sisemine tühjusetunne – kui välistada füüsilise nälja tunne, siis ikkagi jääb mingi vastik tühjusetunne ja seda on vaja toiduga täita.
- Raske on jääda üksi iseendaga ja oma mõtete ja tunnetega – kui nii jääme, siis on see talumatu ja otsime oma ellu midagi, kuhu põgeneda. See on see, miks tegeleme sõltuvustekitavate ainete või tegevustega, sest see annab meile tunde, et oleme nagu teises dimensioonis.
- Ei austa oma keha – see ilmneb alateadlikult siis kui meie kehaga on toimunud midagi, mida ei oleks tohtinud toimuda või me märkame enda juures sarnasusi oma vanematega ja seda on väga raske aktsepteerida. Vihkame seda osa endast.
- Ülekaal kui „kaitse“ – metafooriliselt me millegi eest end kaitseme. Tihti on seal taustal tugev sisemine valu.
Seda nimekirja võiks veel jätkata.....

Igal ühel on erinevad teemad toitumise ja ülekaaluga. Mida enam me oma alateadlike teemasid lahendame, seda enam muutub ebaoluliseks enda täitmine või millegi kompenseerimine või allasurumine toiduga ja seda parem suhe tekib meil oma kehaga ja iseendaga.

Toitumisprobleemid on tihti jäämäe tipp. See on meie viis lahendada enda jaoks probleemi, aga teema on tegelikult kuskil sügavamal.

Kindlasti ei ole see kõik ühe teraapiaga lahendatav. Nimetan seda pigem teekonnaks. Kes on minuga seda teekonda käinud, nende elu on muutunud palju ja nad ise on muutunud palju. Minul on seda kõike lausa rõõm jälgida. Ma tean, mis tunne see on.