Kui lapsepõlve muster elab sinus edasi täiskasvanueas
Vahel taban end mõttelt: kuidas ma täiskasvanuna käitun justkui endiselt nagu laps? Mitte lapsemeelselt, vaid... sama mustri sees.
Kui lapsepõlves oli näiteks karm isa või pidevalt pinges keskkond, siis pididki olema valvel. Pidevas kontrollis – jälgima, et midagi valesti ei läheks, et ise ei ärrituks, et keegi teine ei ärrituks. Sest muidu... võis midagi juhtuda.
Kui lapsepõlves oli näiteks karm isa või pidevalt pinges keskkond, siis pididki olema valvel. Pidevas kontrollis – jälgima, et midagi valesti ei läheks, et ise ei ärrituks, et keegi teine ei ärrituks. Sest muidu... võis midagi juhtuda.
Ja siis märkad ühel hetkel, et nüüd, täiskasvanuna, ei ela sa enam vanematega koos. Võib-olla nad ei ole enam isegi elavate kirjas. Aga see sisemine valvur on ikka kohal. Ja mitte lihtsalt kohal – vaid väga aktiivne.
Oled iseenda suhtes see karm ja kontrolliv hääl.
Oled see, kes ei luba endal eksida.
Oled see, kes ütleb: "Pole piisavalt hea. Püüa paremini. Pea vastu."
Jabur, eks? Ja veelgi kummalisem on mõista, et sama mustri järgi oled end ümbritsenud ka inimestega, kes sinusse samamoodi suhtuvad. Mitte teadlikult, muidugi mitte. Aga mingil sügavamal tasandil justkui “tuttav tunne”.
Me ei ela enam lapsepõlvekodus. Aga see sisemine kodu – see, mille me endaga kaasa võtsime – elab meis edasi. Ja see kujundab meie enesetunnet, valikuid, suhteid, isegi keha.
Aga kui ma seda märkan – siiralt ja ausalt märkan, siis see on juba esimene samm.
Samm selle poole, et see muster ei pea enam edasi kestma.
Sest kui mina seda loon, siis mina saan seda ka muuta.
Rohkem märkamist. Rohkem hoolivust. Rohkem aktsepteerimist. 💛
Kas oled enda juures märganud mingeid jaburaid mustreid, millest võiks lahti lasta?
Oled iseenda suhtes see karm ja kontrolliv hääl.
Oled see, kes ei luba endal eksida.
Oled see, kes ütleb: "Pole piisavalt hea. Püüa paremini. Pea vastu."
Jabur, eks? Ja veelgi kummalisem on mõista, et sama mustri järgi oled end ümbritsenud ka inimestega, kes sinusse samamoodi suhtuvad. Mitte teadlikult, muidugi mitte. Aga mingil sügavamal tasandil justkui “tuttav tunne”.
Me ei ela enam lapsepõlvekodus. Aga see sisemine kodu – see, mille me endaga kaasa võtsime – elab meis edasi. Ja see kujundab meie enesetunnet, valikuid, suhteid, isegi keha.
Aga kui ma seda märkan – siiralt ja ausalt märkan, siis see on juba esimene samm.
Samm selle poole, et see muster ei pea enam edasi kestma.
Sest kui mina seda loon, siis mina saan seda ka muuta.
Rohkem märkamist. Rohkem hoolivust. Rohkem aktsepteerimist. 💛
Kas oled enda juures märganud mingeid jaburaid mustreid, millest võiks lahti lasta?