Kommenteeri

Miks on oluline terveneda lapsepõlvetraumadest?

Miks on oluline terveneda lapsepõlvetraumadest?

... et need meid enam ei mõjutaks
... et saaksime mineviku lahti lasta
... et me ei kordaks mineviku mustreid

Järgnevalt 5 kõnekat lapsepõlvetrauma arhetüüpi:
Kangelane
Väga tihti võtab selle rolli pere vanim laps. Ta võtab liiga palju enda kanda ja ongi täielik kangelane. Kõik ikka selleks, et perekond paistaks teistele võimalikult hea välja. Nad arvavad, et ilusam asi väljast paistab, seda vähem hinges asjad haiget teevad.
Nad on tihti ülekurnatud, nad on viimse piirini pingutanud. Thiti nad isegi ei tea, kes nad ise on või mida nad ise soovivad. Teised on tähtsamad ja väline kuvand on olulisem.

Narr
Enamasti võtab selle rolli pere noorim laps. Tema eesmärgiks on samuti peita kõike, mis ei tohiks välja paista, aga ta peidab selle nalja, naeru ja huumori taha.
Nali ja naer lahustab pinget.
Samas ka tema enda sees on peidus palju valu ja ta oskab seda nalja ja naeruga peita. Kurb on see, et nii ei näita ta kunagi välja, mis tema sees tegelikult toimub ja sisemine valu jääb tervendamata.

Must lammas
Tema on perekonnas mässaja. Tema võtab enda peale kõik süüdistused ja satub tihti pahandustesse. Tema mässav meel otsib pidevalt tähelepanu. Tihti on ta emotsionaalne ja impulsiivne. Kogu perekonna süü võtab ta enda kanda ja üritab seda siis parandada. Enamasti on ta lastest esimene, kes kodust lahkub oma elu peale. Pidev tähelepanuvajadus viib ta tihti pahandustesse ja vastandumisse.

Asendaja
Asendaja tekib siis kui üks või mõlemad vanemad ei suuda oma kohustusi täita. See on laps, kes võtab enda kanda asendusvanema rolli või siis lapsevanem ise paneb selle rolli lapsele. Asendaja on see, kes hakkab oma õdede-vendade eest hoolitsema ja võtab vastutuse enda kanda. Nad on tihti väga iseseisvad ja arukad. Oma vajadused suruvad tagaplaanile. Nad annavad endast kõik, et kontrolli alt väljunud olukorda ja emotsioone taas tasakaalu saada. Sageli kaitsevad nad seda vanemat, keda nad on asendama hakanud.

Hulkur
See on üsna levinud arhetüüp ja paljudele võib see tuttav olla. See on nähtamatu laps, kes varjab end perekonnas valitsevate tülide eest oma tuppa. Ta peidab end oma fantaasiatesse, muinasjuttudesse, loomingusse ja lugudesse. Ta põgeneb konfliktide ja kaose eest. Ta väldib silma paistmist ja sulgeb end välise maailma eest. Ta sulgeb end ka iseenda tunnete eest. Teda justkui ei eksisteerikski ja tihti elab ta ka täiskasvanuna samas mustris.

Kas tundsin end ära mõnes arhetüübis?

Lisa kommentaar

Email again: