Fitnessi maailm on mulle tuttav. Olin ise aastaid võistleja, viimati laval kuus aastat tagasi. Pärast seda jätkasin veel mõnda aega treenerina ja kohtunikuna, kuni tähelepanu hakkas liikuma järjest enam teraapiamaailma. Nüüdseks töötan süsteemse terapeudi ja nõustajana.

See teekond saavutussportlase maailmast välja – koos kõigi nende vaimsete ja emotsionaalsete katsumustega – on olnud minu jaoks üks suurimaid õpetajaid.
See on kogemus, mida ei saa õppida raamatust. See on kogemus, mida saan nüüd iga päev kasutada oma töös.

Oskan toetada inimesi, kes soovivad välja astuda tahtejõupõhisest, pingutusele orienteeritud maailmast – olgu selleks sport, töö või suhete dünaamika. Seda hetke, kus inimene küsib endalt: “Kas see, kuhu ma liigun, on ikka minu tee?”

Aga laval olles, võistlejate kõrval seistes, tuli mu pähe veel üks mõte.
Aga mis siis, kui ma täiendaksin end veelgi? Mis siis, kui ma saaksin teadlikult toetada ka sportlasi – eriti just fitnessisportlasi – terapeudina?

See on spetsiifiline ala. Keegi, kes pole selles maailmas ise olnud, ei pruugi mõista, mida tähendab elada eesmärgi ja vormi saavutamsie nimel ja pideva kontrolli all. See on vaimne ekstreemsport, mis paneb ka kõige tugevamad isiksused proovile.

Ma usun, et just need kogemused, mis tundusid vahepeal ehk isegi valusad või segased, saavad meie kõige tugevamateks toetajateks, kui me nendega teadlikult edasi liigume.