Tegelesin nii umbes 5-10a. tagais võistlusspordiga. See oli ekstreemne aeg, sest tegemist oli suhtkoht ekstreemse spordialaga - bikiinifness.

Minu teekond spordist väljaastumisel näitas mulle, kui palju saavutus- ja tähelepanuvajadus mind tegelikult mõjutasid. Jah, need viisid mind spordis kaugele, aga samas ka tohutu kurnatuseni. Eks iga tipus olemine tuleb millegi arvelt.

Võistlemisest taandudes tundsin, et see kõik on minu jaoks vale ja hakkasin vältima saavutamist ja tõestamist.

See viis mind teise äärmuse poole – lihtsalt olemisse ja usaldusse. Ma olin teises äärmuses väga rahulolev, kuid taipasin peagi, et ka see ei ole minu jaoks päris õige. Täielik loobumine saavutamise rõõmust ja võistlemise elevusest muutus paigalseisuks, ja lõpuks mõistsin, et tasakaal ei tähenda äärmuse eitamist, vaid mõlema äärmuse integreerimist.

Kõik, mida ma valeks pidasin, tuli nüüd ümber hinnata. Võistlusmoment, võidurõõm ja saavutussoov võivad olla head, kui need on tasakaalus. Need ei pea meid kurnama, vaid on hoopis edasiviivaks jõuks.

Nüüd õpin leidma seda mõnusat kuldset kesktee: kus on pinget, aga mitte liiga palju; kus on vabadust, aga mitte laisklemist. Kesktee võib tunduda küll mingi "halli alana", aga seal on nii seda kui teist ja tähtis, et ise rahul oled.

Tegelikult on ju päris tore lubada endal särada kasvõi väiksemate võitude puhul. Nüüd oskan neid nautida veel enam.

Kuidas sinul tasakaalu leidmine läinud on? Milliseid äärmusi oled sa kogenud?