Kastist välja
Mis kastist? Mingist kastist, kuhu ma olin end viimastel aastatel ära pakkinud.
Pean seda silmas, et suur osa minu energiast, ajast ja tähelepanust läks fitnessi-maailma. Trennid, toitumine, võistlused, ettevalmistus ja nii mitu mitu ringi järjest. Ma ei oska seda paremini sõnadesse panna ja võib-olla polegi seda vaja teha, sest need, kes mõistavad, need mõistavad.
Igatahes viimane aasta on olnud minu elus üks parajalt raske teekond sealt maailmast välja astuda. Nüüd tean, kui raske on loobuda millestki, kuhu oled pannud oma hinge. Tehtud ja saavutatud sai palju ja teist sama palju või isegi rohkem oleks võinud veel ära teha. Minu jaoks aga saabus kätte hetk, kus pidin valima, kas minna edasi teades täpselt, mis selleks vaja teha ja mille arvelt see kõik tuleb või loobuda ja taastada oma elus kõik see, mis võistlemistega kannatada oli saanud. Peamiselt siis pere, töö ja muidugi mina ise.
Ei olnud lihtne loobuda ja võib-olla ma ei suudagi seda kunagi päris lõplikult teha, sest alati jääb ju see võimalus, et võin tagasi minna. Hetkel aga ei mõtle sellest. Füüsilise ja vaimse keha taastamine on olnud parajalt pikk teekond ja see jätkub. Olen väga tänulik selle teekonna ja õppetundide eest.
Võistlejad ei pea minuga selles osas nõustuma. Minu teekond oli lihtsalt selline. Ma tean ja hindan seda, mis on selle hetke väärtus laval ja mis on selle taga. See emotsioon on kirjeldamatu. Kogu teekond lavale on seda 2 minutit laval väärt! Aga kui mina olen seda teinud üle 25 korra, siis selle väärtus on minu silmis kahjuks kahanenud. Samuti jõudsin ma endas nende tegelike põhjusteni, mis mind seda tegema ajendasid. Niipalju siis võistleja elust, mida elasin umbes 5 aastat.
Vaikselt olen taastanud oma armastatud töö, milleks on fotograafia. Tehnika vahetus on andnud sellele uue hingamise ja minu sisemine sära seda tööd tehes taastus kiirelt.
Lisaks on kogu see teekond viinud mind aga tohutu enesearenguni. Ehk siis nüüd jõuan selleni, mida ma väljaspool kasti olen nägema ja kogema hakanud. Praeguseks käin ma kahes erakoolis. Ühes õpin hüpnoteraapiat ja transpersonaalset psühholoogiat ja teises perekonstellatsioone. Jah, ma õpin terapeudiks ja konstellööriks. Mõlemad koolid on poole peal ja kestavad veel paar aastat. Praeguseks aga olen jõunud niikaugele, et lisaks koolisisestele praktikatele olen hakanud ka sõpru-tuttavid nõustama ja teraapiaid tegema.
Kui tunned, et sul on elus asjad, mis tekitavad rahulolematust, situatsioonid, mis taaskord käivitavad sind, olukorrad, millega ei suuda leppida, valikud, mida ei oska teha ja suhteid, mis ei paku rahuldust ja kui sa tunned, et mina saaksin sind aidata, siis olen Sinu jaoks olemas.
Pilt: üks mind kõnetav kaart metafoorkaartide pakist "Teejuhi sõnumid"
Igatahes viimane aasta on olnud minu elus üks parajalt raske teekond sealt maailmast välja astuda. Nüüd tean, kui raske on loobuda millestki, kuhu oled pannud oma hinge. Tehtud ja saavutatud sai palju ja teist sama palju või isegi rohkem oleks võinud veel ära teha. Minu jaoks aga saabus kätte hetk, kus pidin valima, kas minna edasi teades täpselt, mis selleks vaja teha ja mille arvelt see kõik tuleb või loobuda ja taastada oma elus kõik see, mis võistlemistega kannatada oli saanud. Peamiselt siis pere, töö ja muidugi mina ise.
Ei olnud lihtne loobuda ja võib-olla ma ei suudagi seda kunagi päris lõplikult teha, sest alati jääb ju see võimalus, et võin tagasi minna. Hetkel aga ei mõtle sellest. Füüsilise ja vaimse keha taastamine on olnud parajalt pikk teekond ja see jätkub. Olen väga tänulik selle teekonna ja õppetundide eest.
Võistlejad ei pea minuga selles osas nõustuma. Minu teekond oli lihtsalt selline. Ma tean ja hindan seda, mis on selle hetke väärtus laval ja mis on selle taga. See emotsioon on kirjeldamatu. Kogu teekond lavale on seda 2 minutit laval väärt! Aga kui mina olen seda teinud üle 25 korra, siis selle väärtus on minu silmis kahjuks kahanenud. Samuti jõudsin ma endas nende tegelike põhjusteni, mis mind seda tegema ajendasid. Niipalju siis võistleja elust, mida elasin umbes 5 aastat.
Vaikselt olen taastanud oma armastatud töö, milleks on fotograafia. Tehnika vahetus on andnud sellele uue hingamise ja minu sisemine sära seda tööd tehes taastus kiirelt.
Lisaks on kogu see teekond viinud mind aga tohutu enesearenguni. Ehk siis nüüd jõuan selleni, mida ma väljaspool kasti olen nägema ja kogema hakanud. Praeguseks käin ma kahes erakoolis. Ühes õpin hüpnoteraapiat ja transpersonaalset psühholoogiat ja teises perekonstellatsioone. Jah, ma õpin terapeudiks ja konstellööriks. Mõlemad koolid on poole peal ja kestavad veel paar aastat. Praeguseks aga olen jõunud niikaugele, et lisaks koolisisestele praktikatele olen hakanud ka sõpru-tuttavid nõustama ja teraapiaid tegema.
Kui tunned, et sul on elus asjad, mis tekitavad rahulolematust, situatsioonid, mis taaskord käivitavad sind, olukorrad, millega ei suuda leppida, valikud, mida ei oska teha ja suhteid, mis ei paku rahuldust ja kui sa tunned, et mina saaksin sind aidata, siis olen Sinu jaoks olemas.
Pilt: üks mind kõnetav kaart metafoorkaartide pakist "Teejuhi sõnumid"