Räägiti sellest, kuidas toetada ennast psühholoogiliselt, et vigastusest paremini taastuda, aga ka sellest, kuidas vaimne seisund mõjutab üleüldse ülekoormust ja vigastuste teket.

Olen ise olnud saavutusspordis. Seal, kus kõik käib äärmuslikkuse piiril.
Mina ei lõpetanud otseselt füüsilise vigastuse tõttu, vaid... kukkusin emotsionaalselt kokku.
Lihtsalt ei jaksanud enam.

See koolitus pani mind aga sügavamalt mõtlema:
Kuidas me üldse teame, millal pingutada edasi ja millal on aeg loobuda?

See ei puuduta ainult sporti.
See võib olla suhe, töö, mõni unistus või isegi üks osa identiteedist, millest on raske lahti lasta.

Millal on aeg taastuda ja jätkata? Ja millal on aeg peatuda, kõrvale astuda ja lubada endal valida uus suund?

Vahel me punnitame edasi lihtsalt harjumusest. Või hirmust loobumise ees. Või sellepärast, et "nii peab". Aga kui keha ja meel karjuvad vaikuses, siis võib-olla ei ole asi allaandmises, vaid õigel hetkel pehmelt lõpetamises.

Kas sina oled olnud hetkes, kus tuli endalt küsida:
Kas ma liigun edasi või on aeg lahti lasta?
Kuidas sa vastuse leidsid?