Kui tütar, kes on kasvanud ilma isata või ei ole saanud isalt piisavalt tähelepanu, tunnustust, eeskuju või mida iganes, mis on täisväärtusliku täiskasvanu eluks vajalik ja täpselt samamoodi poeg, kes ei ole saanud emalt seda, mida vaja, siis meie sees on see väikene Mina, kes endiselt igatseb oma ema või isa kallistust, hoidmist, tähelepanu ja armastust. Me igatseme seda isegi siis, kui meie ja vanema vahel on tohutu viha. Me igatseme seda ka siis, kui meie vanemat enam ei ole siin ilmas. Me igatseme seda ka täiskasvanuna, sest meie sees on see väikene osa aktiveeritud ja tema vajadus on rahuldamata.

Kui tekivad paarisuhtes probleemid, siis üks põhjusi võib olla see, et me otsime alateadlikult oma partneris oma vanemat. Me ootame, et meie partner täidaks meie alateadlikud soovid. Me paneme oma partneri vanema rolli ja täpselt samamoodi muutume me oma partneri jaoks vanemaks, sest ka temas on see väike sisemine laps, kes igatseb oma vanemat. Sarnased valukohad tõmbuvad ja saabki kokku paarike. Ja üllatus üllatus, me ei tee seda ju teadlikult vaid alateadlikult. Alguses on ju kõik ilus, aga see asi ei kesta kaua. Lõpuks tajuvad mõlemad, et see partner võib nii kõvasti ja kenasti hoida või kasvõi kätel käia, aga sellest ikkagi ei piisa, sest meie sisimas ei asenda miski ega keegi meie vanemat meie väikesele haavatavale Minale.

Kui me selle valukohaga tuttavaks saame, näeme ära, kust see alguse on saanud, siis saame selle tervendada ja siis võtame täiskasvanuna ise endale ülesandeks hoida ja hoolitseda oma sisemise lapse eest. Sellega vabastame me oma partneri vanema rollist ja vabastame ka ennast sellest rollist. Tulemuseks võib olla täisväärtuslik kahe täiskasvanud inimese paarisuhe. Kas pole mitte ilus?

Kui paljud tundsid end ära?