Tihti tuleb vastuseks, et kardan läbi kukkuda, kardan, et ei saa hakkama, kardan, et teen vale valiku.

Stopp! Vale valik?! Kelle valik? Kelle sõnad need on, kes ütleb, et see on vale valik? Kes ütleb, et ma ei saa hakkama, et ma olen ebapiisav, et ma nagunii ebaõnnestun? Mõtle natuke, kes on see, kes on andnud sulle elus hinnanguid? Kui sa arvad, et sa ise, siis mõtle kaugemale, mõtle varasemale ajale. Ma kahtlen tugevalt, et väike laps on nii nutikas ja juba oskab anda endale hinnanguid, mis on õige või vale.   

Hinnangud. Ok, jätame need hetkeks kõrvale. Lihtsalt ütlen, et nendega saab tegeleda ja neid saab muuta. 

Kui kartsid teha valet valikut, siis pane end nüüd situatsiooni, kus tegid õige valiku ja õnnestusid. Kuidas see sind tundma paneb? Sa tegid mingisuguse otsuse midagi valida ja oletame, et tegid õige valiku. Vahemärkusena, et isegi mitte valimine on mingisugune otsus, kuigi arvame, et siis me justkui põgeneme valiku eest. 

Aga mida tähendab otsuse tegemine? Nii kui me teeme mingi otsuse, siis me ka võtame vastutuse, sest me otsustame midagi. Sina otsustad ja sina valid! Sina vastutad oma valiku ja oma otsuse eest! Mõtle, kui lihtne on mitte otsustada või valida, siis ei ole vaja ka vastutada. Kõlab nagu natuke ohvrimeelselt. Aga tihti me seda kardamegi. Kardame, et peame vastutama.  

Kui nii võtta, siis mida me tegelikult kardame? Kas me kardame teha valet valikut ja ebaõnnestuda või me kardame rohkem seda, et me teema õige valiku ja õnnestume. Kardame võtta vastutust? 

See on väga huvitav, kuidas me vahest iseendaga manipuleerime. Et mitte õnnestuda, siis loome endale vabandusi ja jube ette väiksemaid ebaõnnestumisi, mis annaksid meile selle kindluse, et me ei saa hakkama. Mina tunnen küll ennast siin ära mingites situatsioonides.

Mina sündisin, mina elan ja mina suren! See on minu elu, mida ma elan! Minu valikud ja minu otsused! Minu vastutuse koht!

..... need olid minu taipamised viimasest transpersonaalse psühholoogia kooli Eksistentsialismi moodulist. Jälle üks uus ja küllaltki realistlik lähenemine, aga muidugi on minus ka see transpersonaalsem külg, mis tahab küsida:

Miks me kardame valida ja otsustada? Kui isegi õige valiku teeme, siis kas see õnnestumine seal juures on juba ette määratud liiga kõrge lati järgi ja seega õnnestumise protsent on viidud miinimumini, et mitte öelda võimatuni? Kust tuleb see ebapiisavus meie sisse? Jälle lapsepõlvest? Aga kui palju mängivad rolli meie enda negatiivsed kogemused, mida juba ette projitseerime uutele valikutele? 

Need küsimused ja see analüüs vist ei lõppekski ja meil kõigil on erinevad valikud, erinevad hirmud, erinevad põhjused.

Kui see eelnev Sind kuidagi kõnetas ja soovid iseendas luua suuremat selgust, aru saada ärevusest enda sees, siis olen selle kõige juures Sulle abiks.

Mari Pukk Therapy