Kurb oli vaadata, et oma füüsilise keha eest hoolitsemist võeti projektipõhiselt. Seati eesmärgid ja vahest olid need nii kõrged, et olid juba ette ebaõnnestumisele määratud. Või siis alustati suure hurraaga ja mõne aja pärast avastati, et siht on liialt kõrgel, kaugel ja liiga raskesti saavutatav.

Eks siinkohal tuleb mängu ka vastutuse võtmise teema. Hirm on mitte ebaõnnestumise ees vaid õnnestumise ees! Kui me õnnestume, siis peame ju vastutuse võtma. Ongi lihtsam juba eos alla anda ja süüdistada ei tea mida või ei tea keda. Võib-olla on meid kummitamas kunagised hinnangud küll valede valikute ja saamatuse osas. See oli ju lapsepõlves, aga miks me endiselt endale sisimas nii räägime?

Või räägib meie peas hääl, et esimest korda trenni minnes ei oska ja ei saa hakkama ja siis veel kõik vaatavad ja naeravad ka. Kui palju asju oma elus oled teinud nii, et kohe esimesel korral oled proff? Me kõik alustame ja harjutame. Kui on kartus, siis alati on olemas selleks treenerid, kes aitavad alustada või on mõni sõber, kes on kogenud ja on valmis aitama, kaas tulema ja toetama. Vabandusi leiame alati. Taaskord ei võta vastutust vaid langeme ohvimeelsusesse.

Ma ei poolda ülemäära kõrgete eesmärkide seadmist vaid füüsilise keha eest hoolitsemine peaks olema loomulik tegevus ja selle võiks võtta oma päeva- või nädalaplaani nagu söömise või tubade koristamise. Seda lihtsalt on vaja teha. Samuti ei tasu võtta seda taas projektipõhiselt ja oma elukorraldust täiesti peapeale keerata vaid lisada treeningud loomulikult oma päevaplaani. Ilmselgelt on selleks vaja arvestada aja ja logistikaga oma päevaplaanis. Lisage treeningud võimalikult loomulikult enda ellu. Siis on suurem tõenäosus, et käite püsivamalt. Vahest on abiks ka sõpradega koos käimine. Just nii nagu sinule mugavam ja meeldivam.

Lisaks tean nüüd ka seda, et sellist tugevat tahtejõudu napib enamus inimestel. Palju räägitakse motivatsioonist, aga kahjuks tihti juhtub nii, et meid paneb liikuma hoopis ebapiisavustunne ja tõestamisvajadus. Jah, me suudame ajutiselt palju korda saata, aga pikemaajaliselt see hakkab meid hävitama. Me võime saavutada, mida soovisime, aga ikkagi ei ole piisav ja muudkui rühime edasi seda lõputut teed. Mida enam end peame jõuga tõukama tegudele, seda enam on oht libastuda ja loobuda. Nii võib see ring käia igal aastal või mis iganes intervalli tagant.

See on nüüd see, mida ma psühhoteraapiat, Human Design'i ja oma kogemustest õppides olen selgeks saanud.

Human Design järgi on neid inimesi vähe, kes lihtsalt tahtejõu pealt pikaajaliselt toimetavad.
Palju enam on neid inimesi, kes käivad trennis, kuna see lihtsalt sütitab neid, see pakub neile kirge ja annab energiat.
Või siis neid, kellele annab trenni tegemine hea tunde ja hea emotsiooni. Nende jaoks ongi oluline kuulata oma tunnet. Kui on tunne, et võiks trenni minna, siis lihtsalt mine ja kui tunnet ei ole, siis tasub end usaldada ja mitte survestada. Küll tuleb see õige tunne mõne hetke pärast. Siinkohal ei tasu ohvimeelsusesse ka kinni jääda.
Või siis neid, kellele keha ise annab märku, et vajab liikumist ja hoolitsemist. Oma keha tasub kuulata ja oma keha tuleb õppida kuulama.

Olge teadlikud ja õppige ennast tundma ja siis mõistame paremini, kuidas meil on palju mugavam ja parem siin elus toimetada.
Hoolitsege nii oma füüsilise kui ka vaimse tervise eest! Ja veel üks asi. Elage iseendale, elage iseendana ja ei ole vaja mitte kellelegi mitte midagi tõestada, ka iseendale mitte.

Ilusat aasta algust, nautige liikumist ja liikumises olemist!

Mari