Nii ka mina ühel heal päeval leidsin end taas sarnasest tugevast ärrituse tundest. Ok, jälle see sama tunne. „Ma pole piisav. Ma pole tahetud.” Varemalt olen selle tundega kaasa läinud ja olen siis pikemat aega ärritunud ja lõpuks vihane ja aru ei saagi, miks täpsemalt. Lihtsalt kõik on pahasti ja kõik ajab närvi. Aga okei, see on see tunne ja emotsioon. Katsun selle kõrvale tõsta, vaadelda teise nurga alt ja ometi mitte alla surudes ega sellega kaasa minnes nagu tavaliselt, vaid selles olles. Tunda seda tunnet ja neid emotsioone. Küsisin endalt:  Mis see on? Kust see tuleb? Mis mind tegelikult ärritab? Kas asi on teises isikus või on asi minus? Milles siis täpsemalt?

Sel päeval ma ei andnud enam alla. Üks telefonikõne koolikaaslasest sõbrannale, lühike probleemi kirjeldus ja juba tulid küsimused ja vastused teisest kohast. Ise ma oleks oma mõtetesse ikkagi kinni jäänud või selle ärrituse ajel end saboteerima hakanud.

Sain soovituse läbi teha üks suhteliselt lihtne teraapia vorm. Tundsin, kuidas minus kasvas vastupanu. Ma kartsin, mis võib olla selle lõpptulemus. Jätsin sõbranna telefoni otsa ja mis seal ikka. Sellest ärrituse tundest tahtsin ju vabaneda või vähemasti selgust saada, mis see tegelikult on.

Panin selle kujuteldava trigeri enda ette ja tunnetasin. Tundsin, mis reageering minus tekkis ja sealt oli juba lihtne järeldada, kellega see emotsioon tegelikult seotud ja kelle käest ma lapsena ei saanud seda, mida oleks vajanud. Pilt selgem. Istusin trigeri kohale ja tunnetasin, mis temaga toimub. Tundsin ja taipasin ja pikemalt ma kirjeldama ei hakka. Tagasi oma kohale istudes vaatasin asjadele juba teise pilguga. Tekkis arusaam, taipamine ja seos minevikuga. Süüdi ei olnud see teine inimene, tema vaid trigerdas minu valusaid kohti. 

Ärritus sai selleks korraks likvideeritud. Põhjus sai välja selgitatud ja sellelt kadus laeng.