Väline tugevus ja sisemine tugevus
Hmmm...... ma tegelikult tahtsin hakata kirjutama hoopis üleliigsest rasvakihist, mis on meie ümber nagu kaitse, aga tuli hoopis teine pealkiri. See küll kattub teemaga, sest see on pigem selle mõtte järg. Ehk siis kui võtta, et üleliigne rasvakiht meie kehal on nagu kaitse, emotsionaalne kaitse. Olgu selleks siis valu, häbi, viha või mis iganes negatiivne emotsioon meie sees või mõni valus kogemus, mida me ise ka ei ole valmis vaatama. Kui see nii on, siis mis on ekstra juurde ehitatud lihasmass? Kas see on ka kaitse?
Muidugi. Kui rasvakiht on nagu mõnus pehmendus, siis lihasmass on ikka nagu tugev kaitsekilp. Nagu raudrüü.
Mäletan, et pidin toolilt maha kukkuma, kui mulle üks terapeut seda peegeldas. Et mille muu pärast ma end nii tugevaks treenin, kui mitte sellepärast, et olla tugev, sest sisemiselt olen habras ja nõrk. Otseloomulikult ma seda ise ju ei tunnistanud. Kui sellest aru sain, siis minu tugevus oligi lubada olla endal nõrk. Jah, ma teen trenni edasi, aga teisel eesmärgil. Nüüd annab see mulle hea enesetunde, mitte ei ole vahend eesmärgi saavutamiseks.
Metafooriliselt, kui see raudrüü puruneb, siis tuleb ilmsiks meie sisemine haprus, sisemine valu, need haavad. Kui me leiame endas selle jõu ja ressursi, et vaadata otsa oma nõrkusele, oma haiget saanud osale, siis seeläbi saame hakata kasvatama oma sisemist tugevust. Seda päris Mina, seda sisemist rõõmu, kindlustunnet ja meil ei ole vaja end peita, ei ole vaja end kaitsta kilpidega, ei ole vaja ehtida. Saame olla see, kes me olema. Oma enda eheduses.
Mäletan, et pidin toolilt maha kukkuma, kui mulle üks terapeut seda peegeldas. Et mille muu pärast ma end nii tugevaks treenin, kui mitte sellepärast, et olla tugev, sest sisemiselt olen habras ja nõrk. Otseloomulikult ma seda ise ju ei tunnistanud. Kui sellest aru sain, siis minu tugevus oligi lubada olla endal nõrk. Jah, ma teen trenni edasi, aga teisel eesmärgil. Nüüd annab see mulle hea enesetunde, mitte ei ole vahend eesmärgi saavutamiseks.
Metafooriliselt, kui see raudrüü puruneb, siis tuleb ilmsiks meie sisemine haprus, sisemine valu, need haavad. Kui me leiame endas selle jõu ja ressursi, et vaadata otsa oma nõrkusele, oma haiget saanud osale, siis seeläbi saame hakata kasvatama oma sisemist tugevust. Seda päris Mina, seda sisemist rõõmu, kindlustunnet ja meil ei ole vaja end peita, ei ole vaja end kaitsta kilpidega, ei ole vaja ehtida. Saame olla see, kes me olema. Oma enda eheduses.