Ühel suveõhtul toimus kaunis fotosessioon ühe väga armsa paariga päikeseloojangus. Fotograafina on mind alati paelunud peegeldused ja see oli see hetk, kus lasin enda loovusel vabalt lennata ja mängisin peegelduste ja poosidega. Tulemuseks oli võrratu seeria pilte.  

Üks pilt aga hakkas mulle eriti silma. Võib-olla sellepärast, et sealne poos ja peegeldus moodustasid kõige ilusama terviku.  

Tegemist on pildiga, mis on ümber pööratud. Minu Therapy lehel ongi ainult peegelduse osa. 

Peegeldus vees ei ole enam lihtsalt peegeldus – see on midagi, mis on justkui mingi teine kiht, midagi mis on peidus, esmapilgul nähtamatu, midagi mis on pinna all peidus. See on nagu meie alateadlik pool, mida me sageli ei näe, kuid mis on olemas ja mõjutab kõike, mida me teeme ja kuidas me maailma tajume. 

Teraapias me tihti otsime endale ja oma muredele peegeludust. Terapeut on enamasti see neutraalne, kes oskab peegeldada ja oskab panna meid vaatama asju teisest perspektiivist ja nägema seoseid meie minevikuga. Teraapia on see koht, kus me läheme sügavamale iseendasse ja toome nähtavaks oma varjatud kihid. Läbi selle tekib rohkem mõistmist ja toimuvad muutused. 

Teine, mis mind väga kõnetab sellel pildil on poos. Naise ja mehe vaheline ühendus ja hoitus. Lubamine olla naisel see, kes ta on ja lubamine olla mehel see, kes ta on. Või mida sina näed? 

See ilus peegelpilt ongi see põhjus, miks just sellest pildist on saanud minu teraapia lehe visuaal. See sümboliseerib hästi seda, millega ma peamiselt tegelen. Kuidas meie väline ja sisemine maailm on omavahel seotud. Kuidas meie alateadvus peegeldub meie praeguses elus.  

Tegelik ilu ja tõde peituvad tihti sügavamal, kui esmapilgul paistab.