Kui kunagi õpingute ajal oli sõltuvuste moodul ja kuulasin endiste alkohoolikute lugusid, jäi mulle eriti meelde üks mõte.

Kui võtavad ühe pitsi, on sõltuvus tagasi. Ja ka 10+ aastat karskust võib sellega läbi olla.

Mina, kes ma sel ajal olin fitnessi sportlane ja ma ei suutnud oma toitumist kontrolli alla saada, kuulasin ja mõtlesin:
kui ma saaks söömise lihtsalt maha jätta, oleks mu elu ka korras.

Aga toiduga ei ole nii lihtne. Ma ei alahinda sõltuvuste raskust. On keerulisemaid ja vähemkeerulisemaid sõltuvusi, aga toiduga nulltolerants ei ole võimalik.

Toidusõltuvuse puhul tähendaks see seda, et jälgime väga rangelt, mida ja millal sööme. Lisaks kaasneb sageli sellega kõik-või-mitte-midagi suhtumine.
Üks „vale amps“ ja järgneb käega löömine. Kui läks trumm, siis mingu pulgad ka.

Just see teema hakkas mind juba siis sügavalt huvitama.

Mis siis on tegelik lahendus toidusõltuvuse puhul?

Me kõik teame, et mida rohkem me endale midagi keelame, seda rohkem me seda tahame.
Seega ei saa lahendus olla ainult tahtejõus ega enesedistsipliinis.
Lõpuks tekivadki kaks äärmust:
kas kõik läheb toitumisega nö. lappama või kontrollime kõike ülemäära.

Pinge nende kahe äärmuse vahel ainult kasvab ja muster süveneb.

Enda puhul sain aru, et lahendus peab olema kuskil mujal. Ei aita tugev tahtejõud või järjekordsed reeglid. 

Vähendada tuleb hoopis pinget nende äärmuste vahel, et tekiks tasakaal ja neutraalsus toiduga.
Ja tegeleda põhjusega, miks ma üldse sõltuvuse küüsi langen.

Kui vaadata sõltuvust kui põgenemist, siis tuleb vaadata enda sisse.
Mis on see emotsioon, mida ei suuda taluda?
Mille eest põgenen?
Mida toiduga vaigistan või kompenseerin?

Ma ei tea, kas see lähenemine on ainulaadne, aga just sel moel töötan ma ka oma klientidega.
Kui jõuda juurpõhjusteni, on muutus palju suurem kui ainult „söömisprobleemi“ lahenemine.